''Inglased on meile õpetanud, et me ei olnud varem üks rahvas ja et üheks rahvaks saamine võtab sajandeid. See on ilma aluseta. Me olime üks rahvas, enne kui nad Indiasse tulid. Üks mõte inspireeris meid. Meie eluviis oli sama. Kuna me olime üks rahvas, suutsid nad rajada ühe kuningriigi. Seejärel jagasid nad meid ära.
Kuna olime üks rahvas, ei olnud meil erimeelsusi, kuid väidetakse, et meie juhtivad mehed reisisid mööda Indiat kas jalgsi või härjavankritega. Nad õppisid üksteise keeli ja nende vahel ei olnud eemalejäämist. Mis võis teie arvates olla nende kaugeleulatuvate esivanemate eesmärk, kes rajasid palverännakute paikadeks lõunasse Setubandha (Rameshwari), idas Jagannathi ja põhjas Hardwari? Sa tunnistad, et nad polnud lollid. Nad teadsid, et Jumala kummardamist oleks saanud sama hästi läbi viia ka kodus. Nad õpetasid meile, et nendel, kelle süda põles õigusest, oli Ganges kodus. Kuid nad nägid, et India on üks jagamatu maa, mille loodus on nii loonud. Seetõttu väitsid nad, et see peab olema üks rahvas. Nii vaieldes asutasid nad pühapaiku India erinevatesse piirkondadesse ja vallandasid rahvast arusaama rahvusest viisil, mida mujal maailmas ei tunta. - Mahatma Gandhi, lk 42-43 Hind Swaraj.
Rahul Gandhi kõned Ühendkuningriigis panevad praegu koduväljakul tema valijate seas kulmu kergitama. Ignoreerides poliitilist propageerimist, kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et pole vaja siseriiklikke, kodumaiste valimiste küsimusi rahvusvaheliseks muuta ning välismaistel muldadel öelda või teha asju, mis rikuvad India mainet ja mainet. Turgusid ja investeeringuid mõjutab tugevalt ettekujutus, mistõttu on riigi maine ja maine ülimalt oluline. Kuid inimesed, kellega ma rääkisin, kõlasid nii, nagu oleks nende rahvuslikku uhkust ja isamaalisi tundeid riivanud Rahul Gandhi väljaütlemised välisplatvormidel, mis viitavad sellele, et tüüpiline India meel on tundlik kodumaiste probleemide rahvusvahelistumise suhtes väljaspool kodu. Hea näide on see, kuidas India rahvas võttis Asaduddin Owaisi avalduse Pakistanis hästi vastu.
Valimispoliitikas ei lubaks ükski poliitik endale kunagi oma valijate solvavaid tundeid. Kas Rahul Gandhi on naiivne, et seda ei mõista? Millega ta tegeleb? Kas ta on salaja internatsionalist? Mis põhjus on talle kõige kallim? Mis teda liigutab ja miks?
Rahul Gandhi on parlamendis ja välissuhetes korduvalt selgitanud oma ideed Indiast kui "riikide liidust", mis saavutati pidevate läbirääkimiste tulemusena. Tema sõnul EI OLE India rahvas, vaid paljude rahvaste liit nagu EL. Tema sõnul on RSS see, mis vaatleb Indiat kui geograafilist üksust (ja rahvust).
Küsige sõdurilt tema ettekujutust Indiast ja ta ütleb, et kui India ei ole geograafiline üksus, siis millist nähtamatut üksust me piiril kaitseme ja selle nimel ülim ohverdusi toome? Emotsionaalset kiindumust ja kuuluvustunnet territooriumiga kohtab isegi paljudel loomadel, näiteks on tavaline näha koeri haukumas ja sissetungiva koeraga võitlemas oma territooriumi kaitseks. Poleks liialdus väita, et kogu ajalugu ja praegune maailmapoliitika on suuresti seotud territooriumi ja "ideoloogia" imperialismiga.
Koerte ja šimpanside territoriaalne käitumine areneb inimestel ja võtab "armastuse emamaa vastu" vormi. India ühiskonnas on emamaa idee üks hinnatumaid konstruktsioone. See väljendub kõige paremini idees जननी जन्मभूमिश्च स्वर्गादपि गयऀी, isegi kui ema. See juhtub olema ka Nepali rahvuslik moto.
Tüüpiline India laps sisendab ja imbub armastust ja austust kodumaa vastu esmase sotsialiseerumise kaudu, suhtlemise kaudu lähisugulastes vanematega, koolides õpetajate ja eakaaslastega, raamatute, isamaaliste laulude ja sündmustega, nagu riiklikud festivalid, kino ja sport jne. koolitekste, loeme uhkusega lugusid suurtest sõjakangelastest nagu Abdul Hamid, Nirmaljit Sekhon, Albert Ekka, Brig Usman jne või Rana Pratap ja nii edasi, kes ohverdasid oma elud oma kodumaa kaitsmisel ja kaitsmisel. Iseseisvuspäevadel, vabariigi päevadel ja Gandhi Jayanti koolis ja kogukondades peetavad riiklikud festivalid täidavad meid rahvusliku uhkuse ja patriotismiga. Me kasvame üles ühtsuse eetoses mitmekesisuses ning India ajaloo ja tsivilisatsiooni hiilguste lugudes ning tunneme India üle suurt uhkust. Nii kujundavad esmase sotsialiseerumise tegurid meie rahvuslikku identiteeti ning sisendavad kiindumust ja pühendumust isamaale. "Mina" ja "minu" on sotsiaalsed konstruktsioonid. Keskmise inimese jaoks tähendab India miljardite erinevate inimeste tohutut emamaad, mis kõik on seotud indiaani-ismi või natsionalismi ühise emotsionaalse lõimega; see tähendab maailma vanimat tsivilisatsiooni, Gautam Buddha ja Mahatma Gandhi maad.
Kuid erinevalt keskmisest indiaanlasest oli Rahul Gandhi esmane sotsialiseerumine erinev. Oma emalt ei oleks ta imbunud sotsiaalseid väärtusi, uskumusi ja ideid emamaa kohta samamoodi nagu ükski tüüpiline India laps. Tavaliselt on emadel kõige olulisem mõju laste uskumuste ja isiksuse kujunemisele. Tema ema oli Euroopas üles kasvanud, kui Rahvaste Liidu idee oli peaaegu teoks saanud. On loomulik, et Rahul Gandhi ammutas oma emalt rohkem "Euroopa väärtusi ja ideed EL-ist" kui "India väärtusi ja ideed Indiast kui emamaast". Ka kooliharidus, Rahul Gandhi esmase sotsialiseerumise tähtsuselt teine tegur, oli väga erinev. Turvakaalutlustel ei saanud ta tavakoolis käia ning õpetajad ja eakaaslased ei saanud teda samamoodi mõjutada nagu keskmine indiaanlane.
Laste esmasele sotsialiseerumisele on alati kõige suurem mõju emadel ja koolikeskkonnal, kes tavaliselt juurutavad ja kujundavad norme, sotsiaalseid väärtusi, püüdlusi, uskumusi, uskumusi ja maailmavaateid, sealhulgas suhtumist ja suhtumist oma riiki. Võimalik, et tema jaoks oli ainsaks oluliseks ideeallikaks ja väärtussüsteemiks tema ema, kes oli oma lapsepõlve ja varajase täiskasvanuea veetnud Euroopas. Nii et on tõenäolisem, et unionistliku Euroopa idee, Euroopa normid ja väärtussüsteemi omandas ta ema kaudu. Pole ime, et Rahul Gandhi väärtused ja idee "oma" riigist erinevad tüüpilisest indiaanlasest. Kultuurieetosest lähtuvalt sarnaneb tema ilmavaade pigem Euroopa kodaniku omaga. Hüpoteetiliselt öeldes, kui Rahul Gandhi ema oleks olnud India armee sõduri tütar ja kui ta oleks õppinud India sõjaväekoolis tavaõpilasena, poleks ta ilmselt kõnelenud nii, nagu talle on nüüdseks omaseks saanud.
Esmane sotsialiseerimine on võimsaim vahend ideoloogia ja doktriinide tarkvara installimiseks laste teadvusse. Sel viisil sisendatud religioon ja natsionalism on pealtvaataja jaoks arutlusvõimeta enesestmõistetavad tõed, mis valitsevad maailma ja moodustavad maailmapoliitika tuuma. Igasugune selle allika eiramine tähendab ebapiisavat mõistmist ja sobimatut juhtimist.
Selles kontekstis tuleks vaadelda Rahul Gandhi ideed Indiast kui vabatahtlikust riikide liidust nagu Euroopa Liit. Tema jaoks, nagu EL, ei ole ka India üks riik, vaid riikidevaheline lepinguline kokkulepe, mis saabus pärast läbirääkimisi; tema jaoks sõltub liit pidevate läbirääkimiste tulemustest. Loomulikult saab sellise riikide liidu tühistada just nii, nagu Suurbritannia hiljuti EList lahkus. Ja see on koht, kus Rahul Gandhi idee muutub huvitavaks gruppidele, kes toetavad "BREXITing from India Union".
Rahul Gandhi ei pruugi tähendada halba tahet India vastu. Just nii toimib tema mõistus vaadete raami või esmase sotsialiseerumise kaudu pähe installitud tarkvara tõttu, kui tuua analoogia teadusest. See seletab ka seda, miks tema nõbu Varun Gandhi ettekujutus Indiast ei ole sama, mis Rahul Gandhil, kuigi mõlemad pärinevad samast suguvõsast, kuid erinevad lapsevanemaks olemise ja koolihariduse poolest.
Vaba tahe ei paista nii vaba olevat; see on tasuta ainult oma tarkvara ja operatsioonisüsteemi piires.
Geopoliitilised rahvusriigid on reaalsus, sellest ei pääse praeguses kliimas kuidagi. Rahvusideest ei saa loobuda poliitilisel või religioossel ideoloogial põhineva internatsionalismi pärast. Ideaalis peaksid rahvusriigid närbuma ainult universaalsetel inimlikel väärtustel põhineva internatsionalismi pärast, mis jääb väga kaugeks unistuseks.
Erinevalt tüüpilistest poliitikutest räägib Rahul Gandhi oma arvamust ausalt, muretsemata palju tagajärgede pärast valimispoliitikas. Ta annab hääle osadele, millel on sarnane vaade Indiale; või teise võimalusena on tema ideede väljendamine hästi läbimõeldud strateegia sarnaste vaadetega inimeste ligimeelitamiseks poliitilise läbisõidu jaoks. Sel juhul kogusid tema raekoja koosolekud pärast tema Bharat Yatrat tema alma mater Cambridge'is ja Londoni Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (Chatham House) eelseisvate üldvalimiste tormi.
***
***
